Student exchange blog: "Art is Green" in Poland September/October 2026 by Marta

Kui õpetaja Eda teatas meile ühel ilusal päeval koolis, et on avanenud võimalus „Art is Green“ õpilasvahetusse kandideerida, ei olnud ma alguses sellest kuigi huvitatud. Projekti teema tundus mulle huvitav, kuid ma kartsin alguses kõikide koolitööde pärast, mis mul projektis osaledes tegemata jääks; ärevaks muutis mind ka välismaalastega suhtlemine – inglise keeles kirjutades tunnen ma end natuke kindlamalt kui rääkides. Siis hakkas aga Janette, kes on minu väga hea sõber, mind ja meie teisi sõbrannasid paluma, et vähemalt üks meist temaga koos Poola vahetusse kandideeriks. Mõtlesin tema pakkumise üle paar päeva ja jõudsin otsusele, et koos Janettega ei oleks need tegemata tööd ja võõrkeeles suhtlemised pooltki nii hirmsad, ning panin soovi osaleda õpetaja Eda poole teele.

Projekti jooksul lootsin ma näha Szczecini linna koos vaatamisväärsuste ning toidupoodide, elumajade ja teiste igapäevasemate ehitistega; näha Poola loodust, maitsta Poola toite, kuulda poola keelt. Õppida midagi uut nii kunsti ja keskkonna hoidmise kui ka projektis osalevate riikide ja rahvaste kotha, õppida paremini tundma ning veeta lõbusalt aega nii minuga koos Poola tulnud Eesti tüdrukute kui ka teiste projektis osalenud õpilastega. Neid ootusi lugedes pean tõdema, et kõik neist said täidetud!

Saime palju Szczecinis nii omal käel kui ka grupiga ringi jalutada ja ümbruskonda uudistada. Minu lemmikosa linnast oli Kot Umbriaga – skulptuur pükstega kassist, kes uhkelt, käed (käpad?) puusas, jõe ääres poseeris. Ka majad, sillad, pargid ja teised linna osad olid minu arvates väga ilusad või oli neil lihtsalt omamoodi iseloom. Mulle meeldisid väga ka tänavakunst graffiti ning kleepsude näol, mida pea igal tänavanurgal nägin ning alati lähemalt uurisin. Poola loodust õnnestus meil matkates nautida, see meenutas mulle väga Eesti metsasid. Seda nii kaua, kui mäe servale jõudsime.

Kunsti sain ma luua mitut moodi, neist kodus teeksin ma uuesti ilmselt ainult kollaaže, sest selleks on mul vajalikud vahendid kodus olemas, ning see pakkus mulle kummaliselt suurt põnevust. Keskkonnaga seotud tegevustest meeldis mulle kõige enam Marshal’s Office (marssali kantselei), mis võlus mind oma arhitektuuri ning keskkonda hoidvate lahendustega. Kõige muljetavaldavam oli spetsiaalne garaažike jalgrataste jaoks, mis motiveeris töötajaid rohkem ratta kui autoga tööle sõitma ning vähem heitgaase tootma.

Ka uute inimestega suhtlemine ei olnud nii keeruline, kui olin kartnud. Alguses paistsid teiste riikide õpilased inglise keeles palju osavamad kui mina, ka nende viimistletud ja teistest eristuvad riietumisstiilid tekitasid minus hetkeks aukartust – kas ma olen nende noorte jaoks piisavalt lahe? Nagu hiljem selgus, ei olnud ka nemad kõik inglise keele asjatundjad ega pannud mulle kunagi pahaks, kui ma rääkides puterdama hakkasin või kõige lihtsamaid sõnu unustasin. Kõige rohkem ajasin ma juttu Türgist pärit Nihaliga, kellega, nagu selgus, on meil palju ühist: tema on sündinud 14. novembril, mina ainult päev hiljem, 15. novembril. Meil mõlemal on õde (mul on kaks), meil on mõlemal kodus vanemaealine emane labrador-retriiver. Nihal oli väga avatud ja päikseline, temaga oli lausa lust rääkida ja koos töötada.

Olen õnnelik, et Janette mind endaga koos projekti kandideerima veenis, ning väga elevil, et Eesti vahetust planeerida. Täna ei ole mul selleks veel selgelt visualiseeritud ideid, arvan ainult, et linnatuur peaks ka Türil toimuma. Ka International Night oleks minu arvates väga huvitav kogemus, seal saaksid õpilased oma riikide esitlused ära teha. Näiteks selle sama „Estonia“ slaidiesitluse, mis siiani minu Google Drive’is kükitab ja oma hiilgeaega ootab, mis paraku on vist läbi.

Marta, Türi Ühisgümnaasium